Juhan Aarele saadetud kirjad olid väga mitmekesised. Siinne kiri oli üks kaunemaid ja kalligraafilises kirjas, olles koostatud kunstnike poolt. See kiri on üheks näiteks sellest, kuidas mõnel juhul ei olnud saadetud kirjad vaid kiire reaktsioon põletavale probleemile, vaid hoolikalt koostatud ja kujundatud.
Tüüpiliselt on tegemist kollektiivse kirjaga, mille on allkirjastanud valdavalt kunstnikud Tartu Kaubandusvalitsuse Reklaamigrupi kunstnikud. Ühtekokku on allakirjutanuid 34, mitmed neist olid kunstnike perekonnaliikmed. Kiri ise on võrdlemisi lühike sarnaselt enamikele kogus sisalduvatele kirjadele, ühtlasi seostatakse selles kirjas nagu paljudes teisteski keskkonnaprobleemid rahvusküsimusega. Ehkki selles kirjas ei ole see seos väga otseselt sõnastatud, väljendub siiski hirm fosforiidikaevandustega kaasneva võõrtööjõu sissevoolu suhtes, mis võinuks ohustada eesti rahva püsimajäämist. Tartu kunstnike kirjas avaldub see fraasis "Meie lapsed, lapselapsed vajavad [...] rahvuse säilumist".
Kiri saadeti Eesti Televisioonile, aga oli järgnevalt Juhan Aare valduses, kuni ta andis oma kogu Eesti Ajaloomuuseumile üle.